Teisipäeval, 25. märtsil Tallinnas toimunud märtsiküüditamise mälestustseremoonial Maarjamäel, Eesti kommunismiohvrite memoriaalis, kuulutasid Eesti Mälu Instituut ja ajaleht Postimees välja temaatilise kirjakonkursi “Kiri küüditatule” võitjad.
Teiste seas sai eripreemia meie kooli 9.b klassi õpilase Laura-Lii Lemküll, kelle juhendaja oli õpetaja Liisi Lõo.
Konkursil osalesid noored vanuses 15–21 eluaastat. Noorte kirjad olid sügavalt isiklikud ja mõtlemapanevad ning andsid edasi küüditamisega seotud valu ja mälestusi. Kursile laekus 111 kirja üle kogu Eesti.
Võistlustöid hindasid Eesti Mälu Instituudi juhatuse liikmed Meelis Maripuu ja Martin Andreller ning Postimehe arvamustoimetuse juht Mart Raudsaar.
Kiitus ja õnnesoovid Laura-Lii Lemküll (9.b kl) ja juhendaja Liisi Lõo!
Kallis memm!
Kohe-kohe on ukse ees märtsiküüditamise aastapäev. Justnimelt seetõttu otsustasin ma Sulle kirjutada tulevikust minevikku. Kahekümne viienda märtsi hommikul 76 aastat tagasi algas Su teekond kodust külmale maale. Just samal ööl kell kaksteist olid Sinu sõbrad akna taga Sulle laulnud sünnipäevalaulu, sa said 17-aastaseks. Viis tundi hiljem olid ukse taga püssimehed, kes Su koos väikese kaheaastase õe ja emaga kaasa võtsid ning algas teekond tundmatusse.
Sa räägid alati, et õnn on Sind soosinud ka halbades olukordades. Sinu ema oli just mõned päevad tagasi käinud veskil ning kohalikud poisid, kes teid ära viima tulid, pakkisid teile kaasa ka toidupoolise, mille peale te ise poleks tulnudki. Ja vaid kolm teid oligi, sest mõned aastad varem oli viidud minema Sinu isa – vangilaagrisse – ajal, mil Sõrves käisid veel lahingud.
Kodust teel Jaagarahule on hinges ärevus, teadmatus. Jaagarahult laevale minnes kohtute te vanaisa-vanaemaga ja tädiga. Kartulikotitäis riideid ning toidukraam kaasas, peate te reisi vastu. Laevaga Venemaale ja siis loomavagunis edasi Novosibirski oblasti poole, Zumakova külla.
Aga tead – Sa satud sel teel üsna jõukasse kolhoosi tööle, teil veab rohkem kui mõnel. No ja ega Sind seal Selma nimega kutsuta, Sind kutsutakse Silvaks! Nagu see operett, millest Sa veel kõrges vanaduses vene keeles ka mõned read mäletad. Mõne kuu pärast oled Sa juba ehitusel, kus kohtud endast mõned aastad noorema mehega, kellest saab Sulle hea sõber. Ja Sa hakkad saama rahapalka – see on suur asi!
Ma võin Sulle öelda, et head asjad halbadel aegadel saadavad Sind edasi. Sa tuled tagasi koju: 10. märtsil 1957 algab Su tee tagasi kodumaale. Tagasisõit läheb kiirelt, satud Eestis samuti ühte rikkasse kolhoosi tööle. Saate emaga rahapalka ja elu läheb paremaks. Kolmeks kuuks õnnestub Sul ka Liviko tehasesse tööle minna. Sügisel õnnestub Sinul edasi tulla Saaremaale. Küll matusekutsega, aga siiski koju. Sina oled terve elu olnud kannatamatu ja püüelnud parema poole, tagasi mandrile sa ei lähe – uueks kevadeks tood endale järele ka ema ja õe.
Ja 1958. aastal toob Saaremaa Su ellu maanteekraavist armastuse. Kõlab veidi imelikult, eks? Aga kui rattaga soost töölt koju sõidad, tuleb just sealt Sulle hõige: „Ohoh, kooliõde nii uhkeks läinud, ei ütle tere ka enam!” Kolm Tõrise küla poissi tulid heinatalgutelt ja taadil oli pill kaenlas... Sealt see ühise elu pikk teekond teil algab. Esialgu elab tema enda kodus ja Sina enda omas. Selle aja jooksul sünnib teil kaks last, kellest tütar küll kahjuks 4,5-kuuselt sureb, aga teie esimesest lapsest saab minu vanaisa. Kolmandat last oodates lähete te siiski registreerima ja Sinust saab metsavahi naine. Mõnda aega elad ämma-äiaga, kuid siis saate te endale osta kodu, kus Sa elad oma elupäevade lõpuni. Kuuest lapsest neli kasvavad suureks ja loovad oma elu. Ja kuna teie ainus elus tütar soovib omale väga õde, siis ühe “isa nägu lapse” lapsendate te ka. Kokku seega seitse väikest hinge – kes lühemat, kes pikemat aega.
Ajad on teile armulised, tasute maja eest järelmaksu, elate oma vaikset ja rahulikku elu. Lapsed sünnivad, kolhoosis on tööd, lapsed saavad koolitatud, hakkavad sündima lapselapsed ja maailma hakkab liigutama Balti riikides kasvav rahutus. Sinu hinges on kurbus, veidi ka hirm: kui nüüd ei õnnestu iseseisvuse taastamine, siis viiakse Sind ehk Siberisse tagasi. Balti kett on oodatud ja kardetud samal ajal. Eesti Vabariigi taastamine toob majanduslikult keerulisemaid aegu paljudele, aga Sinu elu maal on elatav. Omad loomad ja aiamaa toovad söögi lauale nagu varemgi. Sa teed käsitööd –oled seda teinud terve elu – ja keegi pole pidanud olema paljas ega külma kannatama. Muide, ühel hetkel tulevikus on isegi Kuressaare linnuses Sinu elutöö näitus – palju uhket ja ilusat käsitööd. Üks Sinu heegeldatud suur voodikate teeb ka minu hingele pai igal hommikul, kui selle üle voodi laotan.
Aga usu: olukord Eestis läheb sel hetkel paremaks. Vene väed lahkuvad, Eesti astub Euroopa Liitu ja NATO-sse, mis mõlemad peaks tagama meile majanduslikuma stabiilsuse ja julgeolekualase kindlustunde. Aastal 2008, kui mina pole veel sündinud, tuleb maailmas ja Eestis majanduskriis. Tekib töötust, inimesed vaesuvad, paljud peavad muutma oma elustiili. Kuid Sina oled ikka rahul ja vaatad asja positiivsest küljest: katus on pea kohal, kodumaa vaba, söök tuleb endiselt laudast ja põllult. Sinu pere ja lähedased nälga kannatama ei pea. Eks see olegi ju kõige olulisem siin ilmas – pere, kodu ja armastus.
Kahjuks julgeolekuga seotud ohud käivad meie väikeriigiga kogu aeg kaasas. 2014. aasta, kui Venemaa võtab endale Krimmi, paneb meid sügavalt sisse hingama ja oma olukorda hindama ka Eestis ning 2022. aastal meie vabariigi aastapäeval alanud sõda Ukraina ja Venemaa vahel oleks nagu must märk meie peade kohal. Ehk seetõttu Eesti annabki endast rohkem, kui anda oleks, ilma et enda inimesed kannataks. Aga Sina, kallis memm, ütled ikka, et küll läheb kõik hästi ja tagasi Siberisse Sina enam oma vanuses nagunii ei lähe. Vahepealse katku ajal (Covid-19, pandeemia) matad Sa oma mehe. Eks algus on üksi ehk keeruline, aga usu – peagi Sa tuletad endale meelde, et see on elu ja kõigile on antud oma aeg.
Aga Sinuga kohtume me selle kirja kirjutamise hetkest ka tulevikus. Tulen 25. märtsil, kui Sa saad 93-aastaseks, tooma Sulle lilleõit ja kallistusi. Luban, et öösel kell kaksteist ma akna taga ei laula ja aovalguses samuti kurbi mälestusi ei too. Oled õpetanud meid kõike võtma vastu tänutunde ja rõõmuga ning andnud teadmise, et igas kehvas ajas on samuti oma positiivne pool. Seega kohtume õhtul, olen oma koolitunnid ära ja sõidame perega maale.
Kohtumiseni!
Sinu tulevane lapselapselaps Laura-Lii
